Mis on saanud reheahjudest? Mõnikord võib tühi koht rehetoa nurgas olla sama kõnekas fakt taluhoone ajaloost kui veel säilinud seinad, uksed ja vundamendid. Omaaegsed massiivsed küttekehad on suures osas lagunenud või lammutatud, samas kui hooned ise leiavad kasutust. Hinnanguliselt on alles üle Eesti ca. 7500 rehielamut [1], kuid rehielamute andmekogu põhjal on reheahje alles neist ainult umbes 1/4 ehk ligi 2000 ning neist kasutuses on veel omakorda ainult 1/4 – 1/3 ehk ca 500-700. Põhjuseid selleks on väga erinevaid.
Esimene – ja võib öelda ka, et kõige sagedasem – põhjus on kasutusvajaduste muutus, mis algas juba 1850ndatel, hoogustus I vabariigi ajal ning leidis aset läbi kogu nõukogudeaja. Moderniseeruvasse talukultuuri on juba ammustest aegadest immitsenud eeskuju mõisatest ja linnadest, kuid alles 20ndatel hakkasid toimuma suuremad riiklikud kodukujunduse kampaaniad [3]. Kui varasemalt aeti kogu pere tööd ja toimetamised ära ühes suures rehetoas, siis uus aeg tõi endaga kaasa uued nõudmised privaatsusele ja ruumikasutusele: eluruumid pidid lahknema tööruumidest ning ühe tõelise taluperenaise ainuvalduseks pidi saama eraldi asetsev köök. Uuemad rehemajad juba ehitatigi seda nõuet silmas pidades, kuid mis pidi saama neist elamutest, kus sajanditagune „planeering“ ei näinud moodsaid aegu ette? Kui vilja kuivatamiseks rehetuba enam ei kasutatud, siis oli paslik ülearune ruum hoida käigus köögina. Või kartulikeldri või pesuruumi või laudana, kuidas parasjagu juhtus. Massiivsed reheahjud aga võtsid neis uutes oludes kas lihtsalt liiga palju ruumi ning lõhuti välja või asendati väiksemate ja otstarbekohaste küttekehadega nagu pliidid-soemüürid.
Teiseks reheahjude unarusse jätmise põhjus võis olla pragmaatiline ning toimis just eriti vanematüübiliste ehk umbahjude ja korstnata ahjude osas. Arhailised küttekolded ei ole kuigivõrd tõhusad, kuna ilma korstnata ei toimi piisavalt tugevat tõmmet, et tagada efektiivset põlemist. See tähendab, et osad reheahjud olid oma aja ammu ära elanud ning kas uuematüübiliste vastu välja vahetatud või lihtsalt nurka seisma jäetud. Võis juhtuda, et mõnda aega külmas ja niiskes ruumis seisnud ahi lagunes ning kivid kasutati mõnes muus ehitises ära.
Viimane variant oleks kõiksugu laiemast ühiskondlikust muutusest tingitud põhjused. Siia alla läheb näiteks tuleohutust reguleerivad seadused, mis võivad (vähemalt paberil) sundida loobuma reheahjude kasutusest. Toon siia ühe kurioosse loo Otepää kandist, kus nõukogude ajal õnnestus perel varem võõrandatud esivanemate talu endale tagasi osta. Kuna tol ajal ei tohtinud ühel leibkonnal olla rohkem kui üks eluase ning perekonnal juba oli korter, millest ei soovitud loobuda, tekkis probleem. Üheks variandiks, mida tol ajal ka mõnikord kasutati, on lahutus. Tekib kaks leibkonda, kooselu võib ka jätkuda, aga kummalgi on õigus oma eluasemele. Teine variant oli kuulutada rehielamu suvilaks ning sel juhul ei ole enam tegemist elamuga. Kuid mil viisil tol ajal suvilat määratleti? Selles hoones ei tohtinud olla küttekeha ega korstent. Ja nii tuligi reheahi ja korsten tol ajal välja lõhkuda. Lõpptulemus sama, kuid hoopis teistel põhjustel.
Kuna reheahjusid on säilinud rehielamutega võrreldes üpris vähe, siis seda väärtuslikumad nad on. Nende ajaloo, erinevate tüüpide, taastamise ja kasutamise kohta võid lähemalt lugeda raamatust „Reheahi. Käsiraamat“ (2018). Vaata ka meie küttekehasid puudutavaid õppematerjale!
Artikli ja fotode autor: Rasmus Kask
[1] Lõuk, S. (2013). Rehielamute orientatsioon ilmakaarte suhtes ja paiknemine maastikus. Magistritöö, Tartu Ülikool. (http://193.40.4.3/handle/10062/31257)
[3] Saron, J. (2010). Unistus moodsast maakodust 1918-1940 : kodukultuuri edendamisest Eesti Vabariigis. Suitsutare 5, lk 9-38.