Aknast ja selle katmise materjalidest

luuk_valjast

Akende arenguloost vabaõhumuuseumi hoonete näitel kirjutab Eesti Vabaõhumuuseumi konserveerimisosakonna juhataja Marike Laht.

Ovaalselt kahe palgi vahele raiutud lihtsad valgusavad on arvatavasti sama vanad kui rõhtpalkseinad ise. Neid leidus veel 19. sajandil ja varasemal ajal ehitatud lautadel ning rehielamute kõrvalruumidel.

Ava valguse tarbeks rehemaja aganiku seinas. Sassi-Jaani talu (Lääne-Eesti)
Ava valguse tarbeks sauna seinas, Kolga talu (Hiiumaa)

Enne klaasitud akna kasutusele võttu oli levinud väike kahe seinapalgi vahele raiutud nelinurkne ristkülikukujuline ava, nn pajaaken. Pajaaken suleti seestpoolt ja mõnikord ka väljastpoolt puust lükandluugiga, mis liikus ava all seinapalgi sisse raiutud soones.

Seestpoolt suletav pajaaken, Kolga talu (Hiiumaa)
Väljastpoolt suletav pajaaken, Kolga talu (Hiiumaa)

Saaremaal suleti pajaakna avad pööratavate luukidega, mis käisid ette väljaspoolt ning olid ühendatud seinaga puust sagarate või metallist hinged abil. Selleks, et väikese aknaava kaudu rohkem päevavalgust tuppa pääseks, tahuti külgpinnad sissepoole laiemaks. Ruumi valgustuseks lükati aknaava eest luuk ära ja koos valgusega tungis siis ka külm sisse, seepärast polnud sellised lahtised avad eluruumi seintes kuigi suured.

Väljast pööratava luugiga suletav ava väljast, Roosta talu (Saaremaa)
Väljast pööratava luugiga suletav ava seest, Roosta talu (Saaremaa)

Mõned andmed tõendavad, et pajaakende ette seati mitmesuguseid enam-vähem läbipaistvaid materjale nagu seapõis, riie, vasikanahk jms. Seapõis pargiti ja tõmmati raamile, mis asetati aknaava ümber tahutud valtsi. Pärgament on eriliselt töödeldud loomanahast (keskajal kitse- või vasikanahast) vastupidav, hele, läbipaistmatu materjal. Selleks, et seda akna kattematerjalina kasutada, õlitati või rasvatati see eelnevalt, et sealt valgus läbi kumaks.

Kuivatatud seapõis
Pärgamentpaber, alumine osa õlitatud

Ka klaasi kasutusele võtmisel säilis väikeseid pajaaknaid, mille ava ümber oli väljapoole raiutud valts, kuhu asetati klaasitud raam või lihtsalt klaasitükk. Mõnikord jäi alles ka seestpoolt aknaava ette lükatav vana puuluuk. 19. sajandi keskelt pärinevatel ehitiste aknaavad olid enamikus veel väga väikesed.

Lihtsalt klaasiga kaetud valgusava seinas, Kolga talu (Hiiumaa)

Aknaavad tehti tavaliselt sinna, kus need olid kõige vajalikumad. Neis rehemajades, kus rehetubadel ei olnud välisust esiseinas, oli tavaliselt üks aknaava raiutud vastu reheahju kollet. Asukoha järgi on seda akent nimetatud koldeaknaks. Teine aknaava rehetoas raiuti ka esiseina ja selle ees asetses tavaliselt söögilaud.
Emakeele Seltsi korrespondentide tekstide hulgas Keele ja Kirjanduse Instituudi arhiivis on mälestus Saaremaal 1843. aastal sündinud Kaarma küla elanikult J. Petersonilt, mis kõlab nii: “Oli neid tubasi ka mo lapse põlves, kus ees kolde kohas oli üks pisike öksi just kui ärja silm pisike ühe ruuduga rohkem pole olnd /… / see oli rikas mees, kellel kambril mitu akent, klaasi oli vähe, polnud rahagi mille eest seda osta.”
Vaatamata oma hinnale ja raskesti kättesaadavusele hakkasid klaasitud aknaruudud Eestis laialdasemalt jõudma talurahva elamutele 19. sajandi keskel, kuigi on teada, et Saaremaale jõudis see traditsioon juba 18. sajandi lõpus. Vanemad klaasaknad olid väikesed, 2-3 palgikorra kõrgused, ka talurahva elamute nelja ruuduga aken ulatus läbi ühe terve palgi, osaliselt alumisse ning ülemisse palki. Väljastpoolt oli ava ümber raiutud 3-4 cm laiune valts, mille sisse on naeltega kinnitatud nelja ruuduga raam. Seespool on aknaava poolviltu laiemaks raiutud. Akna raampuud ja prossid, mis tehti kuivast männipuust, seoti omavahel tappide abil ning kinnitati puust pulkadega. Raami siseservadesse lõigati valts, nendesse asetati klaas ning kinnitati väikeste naelte, plekist servakeste või traadijuppide abil. Et tuul piludest läbi ei puhuks, kititi aknad algul saviga, hiljem, kui seda värnitsat ja kriidituhka hakkas kätte saama, tihendati aknaklaasid kitiga.

Väikesemõõduline ja nelja ruuduline aken, Pulga talu (Põhja-Eesti)

Aknaraame klaasiti varem ka teisiti. Aknaraami ja prossidesse lõigati klaaside jaoks klaasi paksused sooned. Nendesse suruti aknaraami kokkulöömisel klaasruudud. Nähtavasti võeti seejuures eeskujuks linna- ja mõisahoonete ning kirikute aknad, kus klaasid olid samuti surutud puust või tinast valtsidesse. Selline tehnika ei nõudnud küll klaaside kittimist, kuid oli siiski ebaratsionaalne, sest ühe ruudu purunemise korral tuli selle asendamiseks terve raam lahti võtta. See oli eriti tülikas suuremõõduliste ja suurema ruutude arvuga akende puhul. Valtsidesse kinnitatud aknaklaase oli aga kerge vahetada, mis tõttu see moodus muutus hiljem valitsevaks.

Varasem klaasi kinnitamine raami, linnuse rekonstruktsioon (Kiiev)
Tinaraamistus, Sutlepa kabel (Noarootsi)

Vanad aknad olid tavaliselt ühekordsed. Et suurendada selliste akende soojapidavust, kaeti nad väljastpoolt õlgmattidega. Selline komme oli tuntud üle maa, aga eriti rannaäärsetel aladel, kus tavaliselt puhuvad külmad meretuuled. Samaaegselt mattidega kasutati akende katteks ka ühe- või kahepoolseid hingelel pööratavaid luuke.
19. sajandi teisel poolele hakati kambritele ja eraldi elamutele ehitama kõrgemaid kuue ruuduga, kittraamide, piitade ja pealispuuga aknaid. Neidki kinnitati alguses naeltega, hiljem kahepoolsetena hinged abil. Seina ja piitade vahelised praod kaeti väljast- ja seestpoolt kergelt profileeritud piirdelaudadega. 20. sajandi esimesel poolele levisid juba üsna laialdaselt kahekordseid aknad.

Kuue ruuduga aken rehemajal, Köstriaseme talu (Põhja-Eesti)
Kuue ruudu ja luukidega aken, Kolu kõrts (Põhja-Eesti)

Kui oled huvitatud akendest ja nende taastamisest, siis tutvu ka akendele ühendatud fookuspäevaga “Vaata vana akent!”