fbpx

Mälestused hoolega tehtud akendest

Keskkonnaameti kultuuripärandi spetsialist Krista Kallavus nägi lapsena, kui hoolikalt tema isa majale aknaid tegi ja mäletab seda detailselt tänaseni.

 

Aknad on minu jaoks eriliselt olulised – olen kordi kogenud valguselamust, mida hästi planeeritud looduslik valgus ruumis võib tekitada või kuivõrd muudab hoone välisilmet valgusavade suurus, kuju, ruudujaotus või raami laius. Aga ehk omajagu emotsionaalsust lisab tõik, et olen saanud ühe maja akende valmistamise juures lapsena ka ise nina- ja kättpidi juures olla.

Olin 12-aastane, kui mu isa otsustas hakata uut maja ehitama. See oli tal kolmas kord maja ehitamist nullist alustada. Esimesel korral tuli sõda vahele. Teisel korral sekkus õnnetusjuhtum, mis ta tervise viis.

Ma ei mäleta, palju ta kolmandal korral alustades ehitamisel abijõudu kasutas, aga aknad olid kindlasti minu isa tehtud. Kuna isa tervis ei olnud oluliselt paranenud, pigem oli ta leppinud ja õppinud haigusega elama, siis vajas ta paljuski ema ja minu abi.

Kui majaehituses jõudis järg akendeni, oli kõigepealt küsimus saadaoleva puidu kvaliteedis. Mäletan arutamisi, mismoodi saada vastupidavad aknad, missugune oleks õige ja sobilik materjal ja kuidas need peaks olema värvitud.

Õnneks oli lähikonnas puidutööstus, kus tuttavate kaudu sai poes müüdava materjali veidi parema kvaliteediga puidu vastu vahetada, aga päris rahul isa sellega ei olnud. Isa jaoks oli oluline, et aknad oleksid valdavalt lülipuidust. Edasi tuli materjal vajalikku profiili lõigata, hööveldada, tappida ja kokku monteerida.

Kui raamid olid koos, tuli need kruntida. Ma ise ei mäleta, palju tollal erinevaid aknavärve saada oli, aga tean, et isa polnud nende koostisega rahul. Tean, et ta pidas sobimatuks enamlevinud, oksooliga värve ja ka poe värnitsa (linaõli) värve ei tahtnud lisaainete pärast kasutada. Eriti häiris sikatiiv, mida lisati värvi kiiremaks kuivamiseks, aga mis värvi kvaliteedi kehvemaks muutis. Seepärast otsis ta välja vanad värvimullad ja värviveski, millega klumpunud mulda taas peeneks jahvatada ning värnitsaga värvipastaks segada.

Siin oli võimalus kasutada kahte erinevat värvimulda. Titaanvalget, mis pidi olema veidi kenama tooniga ja vähem mürgine, aga mitte nii hea kestvusega ning tsinkvalget, mille purustamise puhul pidi kasutama respiraatorit, aga mis pidi tagama puidul linaõlivärvi hallituskindluse. Õnneks oli too suvi soe ja värvi kuivamist ei pidanudki eriti kaua ootama.

Krundikiht oli segu värnitsast, tärpentinist (tärpentin aitas segu puidu sisse viia) ja väheldasest tsinkvalgest ning see segu ei jäänud puu peale eriti märgatavakski. Krunditi vist paar korda.

Värvimisel tärpentini enam ei pandud. Igale järgmisele värvikihile lisasime rohkem tsinkvalget ning kuivamise järel, mõne päeva pärast, tõmbasime peene liivapaberiga aknaraamide pinnad kergelt üle.

Mingite värvikihtide vahepeal, kui raamid olid juba valge tooni omandanud, panime ka klaasid tihvtide ja kitiga ette. Paar viimast värvikihti tuli kiti peale, et klaasi, puidu ja kiti liitekohad veelgi tihedamad saaksid. Niimoodi toimetasime värvimisega umbes kuus korda.

Aknad said valmis ja seal elatud 25 aasta jooksul ei olnud vajadust neid uuesti värvida.

Tollal ma kahjuks ei osanud sellele tähelepanu pöörata, aga nüüd küsitlesin uut omanikku ja uurisin, mis seisus need aknad olla võiks. Ta oli mõned aastad tagasi aknad küll uute puitpakettakende vastu vahetanud, aga mäletas, et vanadel akendel oli vaid mõnel küljel ajapikku päike värvist linaõli välja küpsetanud ja näpuga tõmmates värvimuld veidi määris ning kohati oli ka puu süü välja kulunud, kuid üldiselt olid raamid terved ja selles osas puudus küll vajadus neid välja vahetada. Ta lihtsalt sai energiatõhusamad puitaknad eriti soodsa hinnaga.

Nüüd, aastakümnete järel, olen õnnelik, et mu vanemad oma elu jooksul nii paljusid eluks vajalikke oskusi omandasid ning tänulik, et nad seda kõike oma kiire elu kõrvalt tahtsid ja oskasid ka minule õpetada. Ei jää muud üle kui imestada, kuidas elu on märkamatult kandnud mind olukordadesse, kus need teadmised meenuvad, abiks on ning mu tänase tööga seonduvat oskusteavet täiendavad või ka uue vaatenurgaga rikastavad.

 

* Foto on illustratiivne. Aken Matsalus Rannakülas.

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga